24 mai , 2017

Õuesõpe

Inimese süda läheb kalgiks, kui ta on loodusest lahus ning lugupidamatus elavate asjade vastu viib lugupidamatuseni inimese vastu. /Britta Brügge jt, “Woodcraft. Naturnära scouting – en livstil” (“Puutöö. Looduslähedane skautlus – elamisviis”) /

Talv on selline aastaaeg, mil  loodus puhkab. Puud, põõsad, mis on teinud uute pungade ja õite moodustamiseks, viljade küpsemiseks suvi otsa rohkesti  tööd, magavad nüüd talveund.

Inimesele näib, et kogu loodus on välja surnud. Harva lendab üle pea vares, tihane nokitab linnumajas pekki, rähn puhastab oma  sepikojas kuuse-  või männikäbisid.

Et see tegelikult nii ei ole, veendusid Unipiha kooli lapsed Emajõe Suursoo looduskeskuses veebruari kolmandal  kolmapäeval.

„Näe! Siit on läinud metssiga,“ osutab  retkejuht Liina Karrofeldt käega lastele jälgede suunas, mis kulgevad Emajõega rööbiti. Koos uuritakse lumel sõrajälgi. „Vist on öösel käinud;“ täpsustab retkejuht.

Edasi kohatakse teel veel hiire, ameerika naaritsa ja  metskitse jälgi, enne kui jõutakse retke sihtkoha:  kobraste maa-aluste koobaste juurde. Kobraste hambajälgedega langetatud puud näitavad lastele selgesti ära, et oleme kobraste territooriumil.

„Mida koprad söövad?“ tahab Liina nüüd teada. „Puu oksi,“ vastab kindlalt Martin (2.kl.) „Nii ongi!“ lisab Liina.
Koos vaadatakse näritud oksi ja vesteldakse kobraste elu-olu üle.

„Kobraste hambad on tegelikult pruunid, mitte valged , nagu hambapasta reklaamis. Ja puid peavad nad närima kogu aeg, et hambad ära kuluksid. Muidu  kasvaksid nad neil meetri pikkusteks,“ selgitab  Liina lõbusalt.

Looduskeskusesse tagasi jõudes vaatame koos filmi Ema Suursoo Looduskaitsealal elavatest loomadest ja taimedest. Liina näitab meile ka saarma topist.

„Väga tore päev oli,“ leiavad lapsed tagasiteel bussis.

Unipiha laste igasügiseseks suurimaks elamuseks on tamme otsast mahalangenud lehtedesse hüppamine. Enne seda tuleb need kastani, vahtra ja saarte alt kokku riisuda ning puu alla kokku tuua. See on lõbus töö, mida tehakse rõõmuga, sest lehtedsse tamme otsast mõne meetri kõrguselt hüpata on mõnus.

Ei jätnud lapsed end selgi sügisel sellest ilma.

Vaher

Unipiha koolis on saanud tavaks võtta sügist vastu matkaga. Nii ka tänavu. Kui varasematel aastatel otsisime sügise tundemärke Luke mõisa pargis, siis seekord otsustasime minna ühele Tartumaa kõrgemale kohale. Selleks on  voor Kullaga küla juures, mille kõrguseks 139 meetrit üle merepinna.

Matka eesmärgiks seadsime leida alles jäänud suve ning sügise tundemärke.

mahl

 

Sügis on saagikoristuse aeg: nii põllul kui aias. Kuidas nägi välja õuntest mahla pressimine vanasti, kui polnud elektrit, said kogeda Unipiha lapsed Luke mõisapargis 19.septembrikuu päeva õuesõppe tunnis.

Enne, kui õunte korjamise ja pressimiseni jõuti, tutvustasid juhendajad Anneli ja Gea Luke mõisa ajalugu.


Tuul on meist tugevam  

14.septembri marutuul teeb lapsed pööraseks.Läbi avatud klassiakende on kuulda klassituppa kaskede vali kohin. Tavaliselt seda ei kostu.

Puudelt langevad lehed, mida tuul jõuliselt mööda kooli hoovi pillutab, paneb lapsed möllama. Nad jooksevad vahetundide ajal õues samasuguse hooga nagu tuulgi.

Looduseõpetuse tunnis läheme  Söödi talu juurde vaatama suure järve vahuseid laineid.

Lapsmatkajad einestamas.17.-18.mai looduslaager Palupõhjal Alama-Pedja Looduskaitsealal andis Unipiha lastele aimu sellest maailmast, mida nad oma igapäevaelus tavaliselt ei näe ega märka.

Kahe päeva jooksul õpiti tundma Seli-Sillaotsa õpperajal nii rabas elavaid taimi kui Palupõhja Loodusmaja läheduses asuva tiigi väga rikast vee-elu.

Loe edasi

dsc_0217Kolmapäeval, 3. veebruaril läheme Kiidjärvele RMK programmi "Ütle sina - missugune on talv!" raames. Hommikul tuleme tavalisel ajal kooli. Tagasi oleme tundide lõpu ajaks. Programmi lühikirjeldus: "Igale elusolendile võib talv olla väga erinev. Loodusprogrammi käigus uurime, milline on talv puudele, loomadele, lindudele ja inimestele. Metsaretkel otsime loomade tegevusjälgi, kasutades selleks jäljekaarte, proovime ära tunda raagus lehtpuid ning räägime ka metsamehe talvetöödest. Kuna retk kulgeb mööda Ahja jõe maalilist kallast, siis "piilume" kindlasti ka jääkaane alla."

"Ahto naeris: "Ha-ha-haa!" Ka metsas naeris keegi Ahto häälega. Heino ütles: "To-hoo hullu!". Nüüd kostis metsast hääl: "To-hoo hullu!" "Lähme vaatame, kes hüüab metsas!" "Lähme!" Kes hüüdis metsas? " Sellist kena lugu luges täna 1.klass. Esialgu arvas Liisu, et ehk karu hüüdis metsast vastu. Aga kuidas karu Heino ja Ahto häält järele teha oskas? Ja eesti keelt veel pealegi. 2.klassi Olle kibeles ütlema, et tegemist oli hoopis.... ei saa ju kohe ära öelda, kui saab õue ise proovima minna.

26.-27 maini oli Unipiha koolipere Emajõe ääres Palupõhja Looduskoolis. Kahe päeva jooksul õpiti tundma sootaimi ja Emajõe vee-elustikku. Lisaks sellele saadi kogemusi meeskonnana töötamiseks. Et see sugugi lihtne pole, näitas „Päästemängus“ osalemine, kus lapsed said olla nii päästjate, kannatanute kui ka mängu hindavate kohtunike rollis.

Unipiha Algkool | Pangodi küla, Kambja vald, 62017 TARTUMAA | tel (+372) 741 1838 | e-post: unipiha@kambja.ee