Õuesõppe alused

Esmaspäev, 21 September 2009 12:57

Inimese süda läheb kalgiks, kui ta on loodusest lahus ning lugupidamatus elavate asjade vastu viib lugupidamatuseni inimese vastu. /Britta Brügge jt, “Woodcraft. Naturnära scouting – en livstil” (“Puutöö. Looduslähedane skautlus – elamisviis”) /

Õuesolemine määratleb kus, kuidas ja milleks õppimine toimub(igas õuekeskkonnas), aine, mida õpitakse (õuesolek ja erinevad keskkonnaga seotud kultuuriaspektid) ning tegevuse sihi (teadmiste, oskuste ja maailmavaate omandamine). Lähemalt vaadates jaotub õuesõpe neljaks osaks: inimese pühendumine Maale ja vastutus selle eest; uskumine, et kõik elav on omavahel seotud; looduskeskkonna tundmine rõõmu vahendajana; ja tõdemine, et õuesõpe on pidevalt jätkuv hariduskogemus. P. Ford “Principles and Practices of Outdoor Environmental Education” (“Õuesõppe keskkonnaharidus põhimõtted ja praktika”)

Miks on vaja õuesõpet?

Üheks põhjuseks on see, et uuringud näitavad tavapärase haridussüsteemiga loodud kirjapõhise õpikeskkonna ilmsetele vajakajäämistele. Teadmised jäävad pinnapealseteks ja püsivad lühikest aega ning nendel pole nii tähtsat osa isiksuse arendamisel kui võiks olla. Paljud asjaolud näitavad, et need probleemid lahenduvad teisel teel, kui õppimise juures kasutatakse sagedamini vahetult maastikku ja kultuurikeskkonda. Teine põhjus on seotud keskkonnaküsimuste muutmisega osaks haridusest. Kaasaegsed mõtted jätkusuutlikust arengust inimtegevuse eri valdkondades eeldavad põhjalikku ja arenenud teadlikkust inimese ja looduskeskkonna omavahelise mõju tingimustest.

Professor Mark Francis kirjeldab , et füüsiline keskkond võib aidata kaasa tõsiasjade mõistmisele. Ta nimetab sedalaadi teadmiste omandamist „interaktiivseks loovuseks”. Lapsed on oma väikese maailma avastajateks pidevalt kuni kaheteistkümnenda eluaastani. Mälestused jalajälgedest tallatud rohus, mesilase nõelamised, sipelghappe lõhn sipelgapesa lähedal ja metsamaasikate maitse on tähtsad sammud lapse tunnetusliku ja emotsionaalse arengu juures. „Kõige loovamad keskkonnad õppimise jaoks on struktureerimata, mitmekesised keskkonnad” (Grahn, 1992).

Ligipääs loodusele on tähtis tervisepedagoogilisest vaatenurgast. Loodus ei kontrolli meie liikumisviisi, kiirust ja muud sellist, mida tehakse spordikeskustes, kus saavutuse tase on oluline. Looduses saame olla just nii tugevad või nõrgad kui parajasti oleme. Looduse kättesaadavus ajas ja ruumis aitab meil taasavastada inimese suhet keskkonnaga. Me peame avastama elu väikestes mõõtmetes, et mõista suuremõõtmelisi seoseid.