22 juuni, 2017
_IGP2310
Oktoobri alguse kaunid ilmad andsid võimaluse minna matkale ja teha õuesõppetundidest kokkuvõte. Loosi teel jaotuti rühmadeks, võeti kaasa vaatlusülesanded ja asuti teele. 
_IGP2344
Suure paju pahklik tüvi kutsus seda puudutama.
_IGP2340
Mäe otsa jõudnud, oli vaatlustulemustes kirjas juba hulk taimi, linde, puid ja putukaid.
_IGP2346
Metsas leiti üles sõnajalad, mida oli just õpikust õpitud.
Veskil
Veski juures võeti pruukosti. Meie õnneks ilmus kohale veski peremees ning näitas alles hiljkuti taastatud veskit ka seestpoolt. 
Veskseesi
Millise liblika vastne see päevakoer küll on? 
_IGP2430
Hunnitu vaade sügisesele Pangodile, kõrrepõld ja kiired jalad viivad kooli juurde tagasi.
_IGP2435
Klassis tehakse rühmade kaupa vaatlustest kokkuvõte.
_IGP2455

Puu

Esimene koolipäev oli Unipiha koolis, nagu ikka, rahvarohke: lisaks õpilastele nende vanemad, vanavanemad ja mõned vilistlased. Tänavu alustab Unipiha koolis oma kooliteed kuus 1.klassi õpilast, kokku 16 õpilast kahes liitklassis. Õpetaja Eha tuletas meelde, et lapsepõlv peaks olema teekond, mitte võidusõit. Aga teekonnal võib juhtuda mõndagi: enda ümber ringi vaadates ja õppides saada targemaks ja paremaks, kuid võib ka kukkudes põlve marraskile lüüa, kurbust ja valu tunda. Uudishimu maailma vastu, lahke ja rõõmus meel aitab alati edasi. Õpetaja saab olla retkejuht, nõuandja ja toetaja, lohutaja ja julgustaja, teekäija käib oma teed ise. 

Sel aastal hakkame suhtlema ka eKooli abil, mis esialgu üsna keeruline üles ehitada tundus. Loodame, et see siiski sujuma hakkab. 

Laulmas

Vanemate klasside lapsed lugesid mõned luuletused ja laulsid kevadest meelde jäänud laule. Kuna muusikaõpetaja oli seotud teise kooliga, siis saatis neid viiulil Eka ja Mirko ema Marje. 

Vanematega

Ühtlasi tuletati meelde, et koolitöö edukuse võtmeks on koostöö kooli ja kodu vahel. 

smas

Traditsiooni kohaselt on peredel alati midagi maitsvat ühisele lauale tuua. Pärast lapsi istuvad kohvilaua taha ka lapsevanemad, et kooliasju arutada, tuttavaks saada ja end hästi ja koduselt tunda.

Vanemad1

Esimesel koolipäeval õpetajatele toodud lilled soojendavad südant kogu õppeaasta vältel Aitäh!

Lilled

Suvi saab peagi läbi. Loodetavasti on nii suured kui väikesed saanud koguda endasse nii palju päikest, et pime aeg ka valgustatud on. Vähemalt koolis püüame seda valgust ikka hoida. Koolitarvete loetelu leiad: http://unipiha.kambja.ee/koolikorraldus/29-koolitarbed

pevalill1

4.juunil toimunud Unipiha kooli folklooripäev kasvas välja ühest  Storyline projektist, milles  tutvustasime Comenius partnerite koolidele  Unipihal  kasvavaid põõsaid ja puid, nende tähtsust meie rahvaluules ja kultuuris, eestlaste kui maarahva kooselamist metsaga aastasadade vältel. Laste ugri-mugri juurte juurde toomine on meie kooli õppekava eesmärgiks olnud üle 25 aasta. Seekord oli ühendatud õuesõpe ja  rahvapärimus.

Puud on hellad velled

4.juuni hommikul täitub Unipiha kooli õu peole tulnud Kuuste  ja Kambja PK lastest. Algne kohmetus ja võõristus asendub kiiresti lastele omase jooksmis- ning mängulustiga. Peagi ollakse üksteisega koos, aetakse üksteist taga.

_DSC4419

Pärast tutvumislaulu jaotuvad lapsed rühmadesse nii, et need oleksid võimalikult „segatud“, et ka erinevate koolide lapsed omavahel suhelda saaksid.  Algab „Puust puuni“ mäng, milles lapsed määravad ja õpivad tundma kooli ümbruses kasvavaid puid. Lahendavad Unipiha õpetajate poolt koostatud ülesandeid, saavad rahvapärimuslikke teadmisi. Lahendavad ristsõnu, mõistatusi, õpivad kasutama kaarti puude asukoha leidmisel.

_DSC4431

„Me ei leia paju üles,“ kurdab üks pisike tüdrukutirts. Õpetaja Eha näitab talle selle plaani pealt ja looduses  ning tüdruk lippab rõõmsa meelega edasi.

Puude määramine lehtede järgi on paras pähkel kaugemalt tulnud lastele. Ära ei tunta saart, pihlakat, sarapuud, paju ning toomingat.  Kokku on vaja määrata õigesti ära 12 puud.

_DSC4452

Ja loomulikult kuulub peo juurde ka iga kooli rahvalauluaineline etteaste, ühised tantsud ja rahvalaulud. Ühiste ringmängude vaheajal kuulatakse ka lehmalüpsja ning karmiinleevikese laulu. Ka see kuulub folkloori juurde.

Urmase õpituba

Folklooripäeva naelaks kujuneb pajupilli vestmise õppimine. Urmas , Unipiha kooli 1.kl. õpilase Tõnise isa ,on kodust kaasa võtnud paju, haava ja  lepa oksi ning nuge.

Kui Urmas näitama hakkab, kuidas oksal koort lahti kloppida, keelt teha, on tahtjaid palju.“Mina tahan ka, mina tahan ka..“ kostub püstkoja juures, kus õpituba aset on võtnud. „Ära enda poole kunagi noga lõika,“ õpetab Urmas järjekordset last.

„Et emad ei helistaks kooli. Mis te õige mõtlete, kui keegi neist juhtub kogemata näppu lõikama. Et annate noa laste kätte.. „ ütleb ta mulle naerdes, kui tema õpetamist kõrvalt jälgin.

_DSC4488

Enamusele lastest on see nende elu esimene pajupill. Romet (1.kl.) on saanud Urmase abiga pilli valmis ja puhub seda kõigest väest. Ise rõõmsalt lausudes:“ Terve maailm kuuleb nüüd!“

Pajupilli vestmine kestab nii kaua, et Kuuste  kooli lastele järele tulnud buss peab veidi ootama.

Et ka Ants saaks endale oma esimese vilepilli. Urmas jookseb seda  bussi viima. Vaatan, kuidas ta bussi poole lidub ning mõtlen:“ No on isa! Ükski laps ei tohi pillist ilma jääda..“

Lembit Jakobson

Halliki (folkansambli „Taevasiib“ juhendaja“): Väga tore päev oli. Eriti meeldis puude tundmaõppimise mäng. Olen väga tänulik, et sain Unipiha kooli külastada. Teil on laste jaoks nii palju ruumi, ronimispuud ja puha..

 Marika Lehiste (Kambja PK):Tore, et talvine pime aeg möödas on. Kevadel võiksidki Kambja valla lapsed Unipiha folkpeol kokku saada. See võiks muutuda traditsiooniks.

 Urmas Aavik (pajupilli töötoa meister):Mulle tekitab kõhedust, kui 10 aastane laps nuga kätte ei või võtta. Nüüd said lapsed teada, et nuga pole suskamis-, vaid tööriist. See on rõõm, kui lapsed hoolega vaatavad ja ise endale vestavad pajupilli. Kas järgmine põlvkond enam seda teha oskabki?

 Arhe (Unipiha koolist):Uhkelt: „Mina õppisin täna pajupilli tegema. „Ka näppu lõikama,“ lisab ta muheledes.

 Suur aitäh Unipiha koolipere poolt nii Kambja kui Kuuste, Taevasiib ja  Kaval käsi ansamblite lastele Tartust.

Vaata veel pilte!

_DSC4425

_DSC4426

_DSC4442

_DSC4457

_DSC4482

_DSC4483

_DSC4484

_DSC4486

_DSC4490

_DSC4429

Viie maa Comeniuse Storyline’i projekt lõpetati pidulikult 17.−19. maini Murcia regioonis Valentine’i külakoolis. Hispaania Storyline’i projekti koolid alluvad Cehegíni linna hariduse peadirektorile Begoña Iniestale, kelle sõnutsi annab projekt rohkelt võimalusi õpetada maakoolides uuenduslikul moel ka edaspidi.

Euroopat avastamas

Storyline’i projekti viimane teema oli Euroopa. Meil Unipihal ei läbitud seda siiski täispurjedes nagu Kolumbus ookeaniavarustes, vaid klassitoas, maakaardi, atlase ja interneti vahendusel. Selle käigus õppis iga laps kasutama atlast; tuletas meelde, mis on ristkülik, sest riikide lipud on kõik ristkülikukujulised; õppis täitma kontuurkaarti, millele kannab oma tulevase Euroopa reisi marsruudi. Nii ei hakka tulevikus ükski laps otsima Kreekat Briti saartelt.

_IGP1086

Kõige raskemaks pähkliks osutus ka 3. ja 4. klassile riikide ning nende lippude järjestamine valmival plakatil. Helenile (1. kl) satub loosiga Poola. „Mis on Poola pealinn?” küsib ta valjult. Läheb siis ise tahvlil rippuva maakaardi juurde, otsib riigi üles, vaatab sellel ka Poola lippu ning läheb pinki seda värvima.

_IGP0998

Klass on peagi nagu sumisev mesilastaru. Kostab hõikeid: „Mis on Türgi pealinn?” − „Vaata atlasest!” − „Brüssel kirjutatakse nõrga B ja kahe S-iga” jne. Heidan pilgu Mirko värvitud Makedoonia lipule ja mindki haarab korraks õhin ning elevus, nagu oleksin minagi teel Ameerikat avastama.

Tunni lõpus kokkuvõtet tehes leiame, et lisaks teadmistele õppisime ka kannatlikkust, püsivust, üksteisega arvestamist, täpsust ja rühmajuhid juhendamist. „Ma ei teadnudki, et rühmajuht olla on nii raske,” ütleb Tõnis (1. kl).

Videokonverents

Ühel märtsi hilisõhtul saavad projektis osalevad koolid kokku Skype’i vahendusel.

Rõõmus äratundmine valitseb arvutiekraanil. Necmettini (Türgi) tuttav hääl ja nägu, Hispaaniast pärit Anna-Rosa, Linda, John Inglismaalt. Kuulan ja vaatan, kuidas nad tutvustavad üksteisele oma maade Euroopa tundmaõppimise projekti kulgu.

_IGP1124

Ollakse üksteisest küll tuhandete kilomeetrite kaugusel, ometi mikrofoni ja veebikaamera kaudu lähedal. Tänu projektile oleme saanud kaugetest lähedasteks. See on omaette ime.

_IGP1125

Ka riigi nimi maakaardil muutub videokonverentsidel nähtud eri maade laste ja õpetajate nägudeks. Hiljem, kui ajaloos või maateaduses puututakse kokku nende riikidega, pole need pelgalt nimed õpikus ja maakaardil, vaid seal elavad Juan, John, Martin, Maria. Nii saadakse esimene kogemus Euroopa avastamise pikal teel.

Päikeseline Madrid

17. mail hakkame Pangodist kell pool kolm öösel liikuma ja kella 12.30-ks oleme juba Madridis. Lennates puudub uute maastike ning kultuuriga kohanemise võimalus.

Õpetajad on kogu maailmas üsna sarnased. Hool, rõõm ning mure nende käe alla antud laste pärast teeb nad oma loomult ning tegemistelt üle ilma ühe suure pere liikmeteks. Ükskõik, kas nad elavad inuittide keskel Gröönimaal, kohvipruunide laste seas Etioopias või noorte eestlaste ühes lemmik väljarändekohas Austraalias.

Seesama äratundmisrõõm vallandub meis Hispaanias projektis osalevaid õpetajaid hotelli fuajees uuesti nähes. Neid musitades, patsutades, kallistades. Rõõm sellest, et ajame ühist asja, pikk talv on üle elatud, õppeaasta hakkab lõppema, ees terendab suvi, koolipriius.

See lakkamatu päikese helduse tulv, mis hommikust saadik voolab majadesse, tänavatesse, parkidesse … Sealt inimestesse tagasi.

Oleme linnaekskursioonil. His­paania õpetajatest giidid Ana ja Maria veavad meid mööda kuningate ja ülikute rajatud paleesid ja kirikuid. Türgi mehed ei võta algul kirikusse sisenedes mütsi peast, teine kultuuriruum. Nähes mind seda tegemas, paljastavad nemadki pea. Mošeedes on vastupidine tava.

Vaadates neid kõrgeid katedraale ning barokkstiilis losse, ei saa lahti tundest, et maarahvana pole meil midagi sellele vastu panna. Meie oma ilm ning kultuur rajaneb mitte niivõrd maailmast kokku krahmatud rikkusel kui läbikäimisel looduse ning meid ümbritsevate maastikega. Põldude, metsade, järvede, rabade ning soodega. Nendega ja nendes koos elamisega. See jääb rüütli- ja kuningakultuuris elanud rahvastele arusaamatuks ning kaugeks.

Sookvoodid

Lõunalauas ühes Madridi vanas kohvikus vaen meie projekti delegatsioone soovoliniku silme läbi. Rootsit esindab üheksa naist, Türgit viis meest. Esimeses pole mitte ühtegi meest, teises mitte ühtegi naist.

Hispaania roogade ja veini nautimist saadab paras melu. Kõige valjemini, ägedalt žestikuleerides räägivad selles keelte paabelis hispaania õpetajad, neile järgnevad inglise omad, hoopis vaoshoitumalt türgi mehed, rootsi naised ja meie. „Kuidas nad küll samasuguse 25 õpilasega klassis hakkama saavad?” mõtlen temperamentseid hispaanlannasid vaadates.

Lõuna on kahetunnine. See pole lääne inimesele iseloomulik toidu allakugistamine, hamburgeri ja kokakoola kibekiire neelamine, vaid toidu, veini ning üksteisega koosolemise nautimine. Selleks võtavad kõik aega.

Seitsme õpilasega kool

Oliivisalud, kahkjad odrapõllud, tühjaks jäänud lagunenud jaamahooned, millel on lähestikku neli kurepesa. Silmapiirini viinamarjaistandused. Nagu ei olekski maailmas midagi peale viinamarjade ning oliivide valmimise ja odra küpsemise. Nii jõuame 19. mai hommikul Valentini kooli, mille õues tervitavad meid lapsed plokkflöödipala ja rütmika tantsuga.

Selles liitklassidega koolis õpib 30 nelja- kuni kümneaastast last. Kõik ühtemoodi teksapükstes ning valgetes T-särkides. Kooli fuajees võtab meid vastu „Tere tulemast!” seinal. Sama tervitus on ka inglise, rootsi ja türgi keeles. Seintel kõigi projektis osalevate maade kohta pildid. Leiame nii Tallinna vanalinna kui ka Pika Hermanni torni ja lauluväljaku kohe üles. Ka sõnad „tänan”, „palun”, „tere”, „head aega”, „head isu” on kirjas. Ja seda kõigis keeltes.

Kui kümneaastased tüdrukud ja poisid puutetahvli abil projektis tehtust inglise keeles oskuslikult ülevaate annavad, oleme tõelises hämmingus. E-riigina oleme küll üle maailma tuntud, kuid digitehnikaga varustatuse poolest jääme siinsetest külakoolidest kaugele maha.

Valentini kool on vaid üks kolmest koolist, mis on liidetud omavahel üheks. Selle õige nimi on Rio Argos Region De Murcia Colegio Rural Agrupado. Siia kuuluvad Valentini (30 õpilast), Canara (20) ja El Campillo of Jimenez El Chaparral (7) kool.

Lapsed tulevad kooli jala. Hispaanias on tundmatu hommikune 1−1,5-tunnine vallabussiga kooli loksumine.

Kooli seinad on täis pilte ning lipukesi projektis osalevate maade kohta. Laulame sealsetele lastele „Juba linnukesed” ja näitame slaidiprogrammi Unipiha kooli tegemistest. „Kas teil järvele jää ka peale tuleb?” küsib üks poistest. „Ja saate uisutada?” Poisi näost on näha kahjutunne, et tema seda Hispaania talvel kunagi teha ei saa.

Ennelõunasele Cehegini linnapea vastuvõtule on kohale kutsutud nii telemehed kui ka kohaliku lehe ajakirjanikud. „Ma olen Tallinnas käinud,” ütleb linnapea Jose Soria Garcia naeratades, kuuldes, et oleme pärit Eestist. „Vanalinn on väga ilus. Seal asub Euroopa vanim apteek. Minu jaoks olid kõik nüüdsed iseseisvad riigid üks suur Venemaa. Eestist ei teadnud ma enne Tallinna midagi.”

Linnapea vastuvõtu lõpus tänab Türgi delegatsiooni juht Necmettin linnapead vastuvõtu eest. Seda ei tee ei meie, rootslased ega inglased. Idamaise kultuuriruumi juurde kuulub tänamine au osutamise eest.

Kui me Hispaaniast tulnutena järgmisel päeval lastele loodusõpetuse tundi anname, mõtlen endamisi: „Alles kaks päeva tagasi imetlesime 8−9-aastaste laste puutetahvli käsitsemisoskust seitsme õpilasega külakoolis. Meie koolis seda võimalust pole. Aga meil laulab ööbik ja vint, lillatab sirelihekk, lõhnavad kooli aias piibelehed. Hispaania lastel seda pole. Hispaanias kuulsime lindudest vaid varblast Madridis ja räästapääsukesi külades. Aga tänapäeva lapsele on vaja nii ööbikulaulu kui ka puutetahvlit. Kummastki ei tohiks ta jääda ilma.

Lembit Jakobson

Vaata pilte ka!

_DSC3331

Ülalt vaadates on Hispaania nagu täpiline lapitekk.

_DSC3464

Madridi raekoda

_DSC3498

Hispaania keskpunkt. Siit hakatakse lugema kaugust Madridist. 

_DSC3763

Vastuvõtt koolis.

_DSC3769

Comeniuse partnerriigid.

_DSC3787

Lipud ja asukohad.

_DSC3818

Projekti esitlus.

_DSC3848

Tervitustants.

_DSC3857

Uurimused Eesti kohta.

_DSC4067

Cehegini linna väljak.

_DSC4068

Iidse Cehegini katused

_DSC4176

Unipiha õpetajad väikeses 7 õpilasega koolis.

Veel artikleid...

JPAGE_CURRENT_OF_TOTAL

6

Unipiha Algkool | Pangodi küla, Kambja vald, 62017 TARTUMAA | tel (+372) 741 1838 | e-post: unipiha@kambja.ee