31 mai , 2016

Selle õppeaasta sügisest tegutseb Unipiha koolis digiring. Kui algselt oli mõeldud see vaid 3.-4.kl. õpilastele, siis tänaseks on ringiga liitunud ka 1. Ja 2.kl. lapsi.

Digiringi juhendajaks on õpetaja Evelyn. 

Mis tingis digiringi loomise vajaduse

Kooli ülesandeks on tutvustada arvuti abil digimaailma. Sellest pole pääsu. Mõnes koolis tehakse seda juba 1.kl. Kui arvutimänge õpivad lapsed kiiresti mängima, see oskus tuleb mõnel lapsel kodus juba kolmeaastaselt. Siis Internetist teabe otsimine, kasvõi Wordi kasutamine tekstide trükkimiseks.. Ei lähe nii lihtsalt. Selleks oligi digiringi tarvis. Eelmisel poolaastal tegelesime põhiliselt Scratchiga. See on  just õpilastele mõeldud programmeerimiskeskkond, kus  kõike saab teha ka eesti keeles. Lihtsa programmeerimisega, mille abil on võimalik ise animatsioone luua. Valida või joonistada endale meeldiv taust ja tegelased, kellega edasi toimetada. Töötad vastavalt oma võimetele ja oskustele.Algul õppisime tegelasi liigutama ja rääkima panema kasutades arvutiklahve. Selleks, et see kõik lihtsamini välja tuleks, koostasin lastele igaks tunniks tööjuhised. Nii õppisid nad juhendist arusaamist,  õigete programmeerimisblokkidega navigeerimist, planeerima oma tegevusi. Sest animatsiooni luues  pidi aru saama, kas võtta blokk välimuse, liikumise, andurite või millegi muu kohta.

DSC_5574

Näiteks tegime mängu, kus panime tüdruku ja poisi küsima arvutikasutaja käest liitmist ja lahutamist. Kui ta kirjutas õige vastuse, vastas tegelane. „Jaa! See on õige! Oled tubli!“ Kui vastus ei läinud täppi: „Harjuta veel!“ Ega see arvutitegelaste omavahelise suhtlemise kirjapanemine algul nii lihtne ka polnud.Tuli õppida seda, kust leida suurt algustähte, küsimärki, koma, punkti. Tuli aru saada, et eesti keel kehtib ka arvutiekraanil, mitte ainult õpikus ja vihikus. Igaüks liikus ühest digitunnist teise oma tempos. 1.-2.kl lapsed aeglasemini kui 3.-4.kl omad. Samas Aleks( 1.kl.)  suutis ka 3.-4. klassi õpilastega sammu pidada ja vahel isegi mööduda. Arvutimaailmas ei ole nii määrav mitte niivõrd vanus ja klass, vaid loogiline mõtlemine ja keskendumine. Igas tunnis näidati ka teistele lastele, millega oldi hakkama saadud. Veerandi lõpul mängisid lapsed üksteise poolt loodud mänge. Arvutimängude loomisel on oluline ka mängude katsetamised. Nii saab anda mängu tegijale tagasisidet . Teda kiita, anda nõu ja leida vigu, mis võivad mängu koostamisel ikka tekkida. „Mihkel(4.kl.) teadis mõne koha pealt rohkem kui mina.  Scratchi lihtsa keskkonna asemel tegeles ta mõne aja pärast  juba keerukama programmi Pythoniga. „Arvuti asi“ ongi see, et õpime üksteise käest vastastikku. Kui keegi midagi avastab, tutvustab ta  seda ka teistele. Kuna juhendan digiringi esimest aastat, siis olen ka ise arenenud koos lastega. Ühiselt arutleme tekkinud küsimuste üle ja otsime ideid , kuidas neid lahendada. Koostöös peitub edu võti. Nii mõnigi kord on õpilased avastanud mõne uue asja, mida ma enne ei teadnud.

DSC_5599

Töö  jätkub

Kui ma pärast jõuluvaheaega uuesti digitundi külastan, on olukord sootuks teine kui sügisel. Lapsed avavad vilunult arvutiprogrammi ning jätkavad oma esimese multifilmi konstrueerimist programmiga ABCya Animation. Pärast Scratchiga tegelemist tundus see lastele nii lihtne. Tõnis(3.kl.)  ja Aleks(1.kl.) haarasid selle justkui lennult. Ka  Joosep    ( 1.kl.)suudab juba esimesel tunni lõpuks kokku panna lihtsa multifilmi, kus auto sõidab ja veab kaupa. Aeg-ajalt kostub klassis . „Õpetaja, kust  ma saan küsimärki panna? Kuidas kalu ja liblikat liikuma panna? Imestamist. Kas ma saan tegelasi ja tausta ise valida? Ma tahan koera ümber keerata.“ Õpetaja Evelyn seletab kannatlikult ja pikkamööda igaühele, mida ja kuidas teha. Laste õhinal arvuti näppimist  vaadates, tundub mulle, et küsimusi ei ole enam nii palju kui novembris, mil viimati tundi külastasin. Kui ma Heliisi (4.kl.) pingi kõrval seisatan, vajutab ta nupule. Liblikas tõuseb lendu ning maandub õiele. Koer jookseb pargis ringi. „See on  mu esimene multikas! Kokku tuleb üheksa pilti!“ ütleb ta uhkusega hääles. Sädel (2.kl.) jalutavad poiss ja tüdruk teel. Üks ütleb:“ Tere!“ Siis on väike paus ja teine vastab samuti terega. Tunnis lõpus hüüatab Heliis rõõmsalt. „Üheksa pilti! Tule, Säde, vaatama!“ Lisaks arvutis töötamisele on lapsed mõistnud, et oluline on ka töö salvestamine. Kui vajutad vale nuppu või arvutiga juhtub midagi, oledki oma tööst ilma. Sedagi on meil ikka juhutunud. 

Mis edasi

Kui multikatega oleme ühele poole saanud, tahaksime proovida teha loodusäppe, nagu need on nutitelefonides. Seal on need valmis kujul juba olemas, aga me tahaksime proovida neid ise teha, oma kooliümbruse taimede ja loomade kohta. Õues liikudes  võtame näiteks tamme ja ise materjali otsides teeksime selle kohta äpi. Õpetaja Hille on juba käinud sarnasel koolitusel. Võib-olla õnnestub meil tutvuda enne õppeaasta lõppu ka mõne lihtsama 3D programmigaArvutihuvilised saavad kokku  igal teisipäeval pärast tunde. Algul oli huvilisi rohkem kui koolis arvuteid. Nüüdseks oleme arvuteid juurde saanud ja neid jätkub kõigile soovijatele. Digiring Unipiha koolis on saanud teoks  tänu Kambja vallavalitsuse mõistvale suhtumisele ning toele.

DSC_5598

 

Õpetaja Evelyni ja Tõnist küsitles Lembit Jakobson 

Kui õuesõpet on Unipiha koolis õppetöö ühe vormina viljeletud juba aastakümneid, siis Ahhaa keskuse klassitoaks saamine 20. jaanuaril oli esmakordne. Selle tegi võimalikuks Pangodi küla ettevõtjate Anne ja Ole Hestnesi  sponsorlus. Lisaks sellele ootab meid ees veel kaks õppepäeva.

1.-2.kl. teemaks oli sel päeval „Koduõu ning munast tibu arenemine“. 3.-4.kl. sai tutvuda planetaariumi ja päikesesüsteemiga.

Mis on koduõu?

Kui Ahhaa keskuse õpetaja Julia laste käest küsis, kes koduõues elavad, tõstis Säde (2.kl.) kohe käe püsti ja hüüatas rõõmsalt: “Kanad ja haned!“ Teised lapsed lisasid neile omalt poolt: lehmad, lambad, kitsed, kuked. Koduõue mõiste on Unipiha lastele  tuttav: keegi neist ei ela korrusmajades.

_DSC7582_3934

Loomade-lindude juurest jõuti putukate, sipelgate , ussikeste, mullas elavate muttide, vesrirottide, hiirte juurde. Selle juurde, kes keda sööb. Nii oli loodud maailm, milles elavad kanad-kuked.

Sünni ime

Edasi saadi minna õppepäeva põhieesmärgi juurde: tutvustada lastele, kuidas sünnib elu kanamuna näitel. Sünnib siia ilma päriselt tibupoeg.

_DSC7522_3874

Kõigepealt mindi laborisse, kus oli inkubaator. Kaks uut sõna, mille tähendust tundma hakati õppima. Õpetaja Julia tutvustab inkubaatorit, kus kanamunad 21 päeva hauduvad. Nii palju aega kulub tibul selleks, et viljastatud munast nokaga koor katki teha ning koorest välja hakata tulema.

_DSC7525_3877

Viljastatudi mune ostab Ahhaa keskus linnuvabrik Tallegi käest. Õpetaja Julial oli iga 21 päeva kohta plastmassist muna, kust sai näha, kuidas tibupoeg koore all kasvab. Seda oli vahva vaadata ning õigesse arengu järjekorda rühmatööna panna.Hiljem videos tibupojaks arenguufaase uurides leidsime, et enne välja tulemist on kuulda tibupoja piuksumine ning toksatused. Aga kõige suuremad on tibupojal enne koore katki tegemist jalad. Nendega ta lükkab, siis kui koor on katki, end suurde ja tundmatusse maailma.Pärast seda pesime ja desinfitseerisime käed, et tibupojale mitte oma pisikuid edasi anda.Ning nüüd sai ga laps Julia käest kollase udusulis tibupoja. See oli nii tore! Väike habras tibupoeg , tema pehmus ja soojus peopesas. Mõne aja pärast andsid lapsed õpetajale tibupoja tagasi ning ta pääses sooja elektrilambi alla.

_DSC7528_3880

„Kui palju aega kulub tibujal koorest välja ronimiseks?“ küsib õpetaja Julia äkki kavalalt.

_DSC7532_3884

„Üks minut!“ vastab keegi kärmelt. „Ei! Ikka kaks-kolm minutit!“ vaidleb keegi poistest vastu.Edasi vaadatakse videost, et tegelikult kulub selleks vahel kuni poolt tundi. See on väeti kanalapse jaoks väga raske töö. Vahel ta jääb selle juures magama. Puhkab mõnda aega ja jätkab siis välja ronimist. Koorest vabanenud on tibupojad märjad, nii rampväsinud, et vajuvad kohe munakoore kõrvale lösakile puhkama.

_DSC7564_3916

Mõtlemise ja avastamise mõnu

Järgmise päeva loodusõpetuse tunnis näitab õpetaja Eha videot ja koos otsitakse üles see, mida siis Ahhaas õpiti. Esimesel pildil on näha, kuidas kõik lapsed tõstavad Ahhaa keskuse ees õues üles sõiduautot. „See oli plastmassist! „ hüüab Joosep (1.kl.) fotot nähes. „Seepärast ta oligi nii kerge!“

_DSC7498_3850

Nüüd seletab õpetaja Eha, kuidas tegelikult kangi abil on võimalik suuri raskusi tõsta. Egiptuse püramiididki on nende abil ehitatud.“See on füüsika“, toonitab ta, mIda hakkate õppima vanemas klassis. Teine  pilt näitab musta auku plastmassist „künka“ sees riietehoius , mis keerise abil neelab laste mündid. „Ka see on füüsika,“ rõhutab õpetaja.

_DSC7506_3858

Edasi korratakse üle tibupoja  areng munast. Tuletatakse meelde,milleks on tibupojale vajalikud munakollane, munavalge, rebuväädid. Miks inkubaatorisse pannakse muna tömbi otsaga ülespoole? Miks ei lähe 30 muna restis katki, kui penoplastist plaat talle peale panna ning jalaga peale astuda. Miks on munakoore sees õhuaugud? Vaadatakse veekord üle, mida vihmaussid, millega tibusid toidetakse, söövad. Kuidas aidati laboris puhastada tibude puure, anti  tibupoegadele jõusööta. Kuidas Ekke (2.kl.) suur kilepõll ees ning kiiver peas toorest muna katki pigistab.See oli nii naljakas.

_DSC7593_3945

Kui ma tunni lõpus küsin: „Mis neile Ahhaas kõige rohkem meeldis?“ saan ma kerge üllatuse osaliseks. „Treppidest üles-alla jooksmine, liftiga sõitmine, spioonituba, müntide neelamise must auk..“ Kõik see, milles oli salapära ning põnevust. Meeled ja keha said kogeda seda, mida pole Unipiha klassitoas ning kooli ümbruses.Taipan alles hiljem, et teadmiste mõnu ning rõõm sellest, et millegipoolest targemaks oled saanud.. See seisab neil alles ees. Mõnu mõtlemisest, ahhaa elamused ei teki üleöö.

_DSC7583_3935

Planetaariumis saab näha umbes 5 miljonit tähte

Õpetaja : Evelyn Eensaar

Astronoomias olid meil planeedid ja tähtede ajalugu juba ära õpitud. Aga kuidas planeedid on kosmoses, seda me lastega veel ei teadnud. Planetaarium andis lastele, isegi nendele, kes muidu alailma püsimatud on, ahhaaelamuse, mida klassiruumis videoprojektori abil NASA lehekülgi vaadates ei saa. Toolil istudes muutus ruum õpetaja Verneri abiga kosmoseavaruseks, kus lapsed said suu lahti imestusest tähtede vahel kihutada. Tõusta Maa kohalt üles ning minna kosmosesse rändama. Algul Kuu, siis Marsi peale. Saada näha Marsi kuivanud jõgesid, kõrgeimat mäge päikesesüstemis Nix Olympicat( 24 km), Apollo maandumispaika Kuul . Lisaks sellele õpiti õpiti tundma tähtkujusid ning tähekella, valguskiirte murdumist ja teleskoobi ehitust. Aastaaegade teket, kuidas vahelduvad öö ja päev. „Vaatamata sellele, et olime klassis aastaaegade tekke põhjuseid õppinud, ei tulnud see lastele meelde. Talv tuli ikka sellepärast, et Maa on nüüd Päikesest kaugemal, kevad ning suvi aga talle lähemal. “

_DSC7557_3909

Evelyni kuulates meenub mulle, kuidas ma noore õpetajana enda jaoks avastasin.. Et Maa telje kaldest Päikese suhtes ning tiirlemisest ei sõltu mitte üksnes aastaaegade vaheldumine, vaid kogu meie olemine. Loodus, keel, meel, hingelaad. Meie tasakaalukus võrreldes hispaanlaste ja itaallastega. Isegi riietus ning toit. Meie regilaulukultuur, kirjandus, kunst. Kogu meie olemine taeva all. Pealtnäha nii „väike“ asi, millest lastel raske aru on saada. Millest aga sõltuvad ometi kõik rahvad, kogu elusloodus. Edwardit ja Tõnist huvitanud Mustade aukudeni me seekord ei jõudnud.Ka sellele ei saanud vastust, kas kosmoses peale Maa mujal ka veel elu on? Ajast tuli puudus. See jääb lastel nüüd edaspidiseks endil uurida.

 _DSC7573_3925

Ahhaa kodulehelt:

Juba kaugelt paistab silma suur hõbedane kera meie maja katusel. Selle sees asub maailmas täiesti ainulaadne täissfääriline planetaarium. See tähendab, et näha on umbes 5 miljonit tähte nii pea kohal kui ka kõikjal meie ümber - kaasa arvatud jalgade all.

Lembit Jakobson

 

 

Juba sügisesel lastevanemate koosolekul lubasid mõned lapsevanemad tagasi kooli tulla - ehk oma kogemusi ja oskusi lastega jagada. Jaanuari lõpus, kui lund oli veel piisavalt, kuid näitas sulamise märke, tuli meile töötuba tegema Edwardi isa Raivo. Teemaks: liumäe ehitamine. Lumi pakkis parajalt. Kõigepealt veeretati suured pallid liumäe aluseks ja veeti need kelkudel kohale.

_DSC7610_3962

Isa Raivo tahtis lastele õpetada ka seda, kuidas teha võlvi, et see ka kannaks. Selleks oli kõigepealt vaja tugesid. Selleks kasutati kolme kelku.

_DSC7608_3960

Kelgud eemaldati, kui piisavalt paks lumekord peale kantud oli. Seejärel tuli müürid paksemaks teha. Tugedeks kasutati jällegi kelke.

_DSC7620_3972

_DSC7621_3973_DSC7626_3978

Ühine töö nõudis igaühe jõupingutust: kes vedas lund, kes patsutas kinni.

_DSC7634_3986

Liumäe koolipoolsele otsale vooliti astmed ja järvepoolsele liurada.

_DSC7635_3987

Et alla laskmine oleks turvaline, tekitati äärtesse lumepallidest kaitseribad. Tüdrukud joonistasid külgedele mustreid.

_DSC7639_3991

_DSC7640_3992

Proovisõidu sai teha Kaspar.

_DSC7645_3997

Lõpuks seisti uhkelt oma kätetöö juures.

_DSC7648_4000

Klassitoas aga kirjutati kõik üles.....

_DSC7652_4004

 

_DSC7657_4009_01

_DSC7658_4010_01

Kahjuks jäi allalaskmisrõõm üürikeseks, sest suur sula tuli peale.

Jõulupidu pidasime seekord toomapäeval, 21. detsembril. Põhiraskuse kandsid muusikaõpetaja Lilia ning lapsevanemad Krista ja Anari.

DSC_4557_2900

Loe lisa...

Seekordse isadepäeva 8. novembril  veetsime Ülenurmel põllumajandusmuuseumis. Alustasime leivateoga. Igaüks sai endale vormida kaku, aga pidi seda tegema nii, et pärast küpsemist ära tunneks.

DSC_3142_1111

Loe lisa...

Veel artikleid...

JPAGE_CURRENT_OF_TOTAL

Algus
Eelmine
1

Unipiha Algkool | Pangodi küla, Kambja vald, 62017 TARTUMAA | tel (+372) 741 1838 | e-post: unipiha@kambja.ee